I'm still alive

Heippahei, kohe kurb vaadata, millal ma viimati siia kirjutasin. Võtsin pikalt hoogu ja nüüd on see käes: räägin vähe oma vahepealsetest toimetustest. Nii et pikka postitust pole oodata haha. Ühesõnaga, ma nüüd alustasin kolmandat nädalat tubli töömesilasena. Käes on järjekordne 10st 8ni päev ja seda rõõmu saan nautida sel nädalal lausa kuuel korral. Tööst niipalju, et kassa ja muud vihikute/raamatute täitmised/funktsioonid nüüdseks juba enam-vähem selged, varem pidin hommikuti ja õhtuti kasutama omakirjutatud märkmeid, et kõik asjad ikka tehtud saaksid. Kaubapäevadel on tegevust, nädalavahetuseti ka, aga nädala sees tekib küll mõte, et milleks hoitakse üldse kaubanduskeskuseid iga päev lahti kui rahvast siin enne õhtupoolikut niikuinii ei käi ja siis liigub teda ka üsna vähe. Aga ma ei kurda, praegu mulle veel täitsa meeldib ja tüdimuse märke tqavaliselt enne kella 6t õhtul ei teki. Olen jõudnud taaskord ka lugema hakata kuna no mis sa ikka siin teed, kui tööd pole. Lugesin kahe päevaga läbi Sass Henno "Elu algab täna" ja see oli väga hea, soovitan soojalt. Kuna pliksi järjekordse haiguse tõttu ma raamatukokku uut raamatut võtma ei pääsenud, tuhlasin eile korteriomaniku isiklikus raamatukogus. Ausalt, ma oleksin saanud kogu põhikooli ja keskkooli kohustusliku kirjanduse vabalt sealt, pluss veel muud head paremat ka. Ühesõnaga minu silm jäi pidama C. Bronte "Jane Eyre"'il, mis nüüd siin kõrvalt sahtlikeses alustamist ootab. Ega siis avalikult lugeda ei tohi, lol.
Midagi huvitavat vahepeal teinud ei ole, käinud kusagil veel vähem. Meie pere elukorraldus on praegu põhiliselt nii, et Jga kohtume uksel, kui üks tuleb või teine läheb tööle ja õhtuti läheb üks meist alati vara magama, sest see üks läheb järgmisel hommikul tööle. Tundub millegipärast jube masendav, aga tegelikult mulle momendil täitsa meeldib see orav-rattas tunne. Ja ootan pikisilmi palgapäeva, et natukesegi eelarves finantse rohkem oleks!

Nüüd siis aga lugema, niikaua kuni endiselt hingelistki poodi sisse pole astunud.

Olen hetkel piiritult uhke ema kuna minu laps jäi täna esimest korda täiesti ise magama! Oh seda õnne ja rõõmu! Nüüd tuleb varuda veel hoolega järjekindlust, et see ka püsima jääks. Ma usun, et see on talle hea, harjub ta siis ju ka lasteaias paremini ja saab iseseisvamaks.
Tulevik on väga kahtlane momendil. Mainori tasulise koha ütlesin ära, nii et koolipinginühkijat minust vähemalt sel aastal ei saa. Eile võtsin end ka töötuna arvele, olgugi et raha hakkab minu kontole laekuma alles oktoobris. Töövahenduskonsultant pani mind ka mingile klienditeeninduskoolitusele kirja, mis algab alles septembri lõpust. Ja oh seda Murphy seadust, kui mulle täna helistati ja teatati, et olen saanud tööle. Olgugi, et see väga ei tõmba, on see ju samamoodi helistamine ja teenuse pähemäärimine, on see parem kui mitte midagi. Töö ise algaks pihta alles septembris ning niikaua kuni minu müük ei ületa 2000 eurot kuus, ei ole mul ka töölepingut, nii et omamoodi tasuta töö. Samas ei ole ma lepingu puudumise ajal kohustatud ka kontoris kohapeal käima. Mul veel umbes 8 kandideerimist pooleli ka, nii et eks elu näitab, mis edasi saab.
Mitte mingeid huvitavaid trippe pole ka toimunud, ainult plaanid. Ja ka väike aastapäevakene taaskord tulemas :)

Raport tehtud, aeg on taas O.Cd tõlkima asuda, lõpetan ju kohe teise hooajaga. Tubli ja igav mutt olen :D

Loonie

Juba teist päeva ma sõna otseses mõttes ainult MÖLISEN kõigiga kõige pärast. Ma ei tea miks. Päris tõsiselt. Otsest põhjust nagu ei tohiks olla, või siiski? Igatahes ma ei suuda selle tegemist lõpetada, ma ei suuda oma keelt hammaste taga hoida ja mitte mingi kuradi mossis näoga olla kogu aeg. Nagu mingi väike laps.
Ja nii btw, et ma olen oodatud õppima Mainorisse tasulisele kohale. TASULISELE. Miskipärast see morjendas mind päris kõvasti olgugi et see ei takista absoluutselt sinna õppima minekut. Millegipärast arvasin, et kui ma tasuta kohale ei saa siis olen ilge luuser ja tropp. Ega see ju mu tulevasi miljoneid ei mõjuta, kas ma maksan õppimise eest või ei :D
Sellegipoolest olen ma nüüd veel rohkem segaduses kui enne, meeltesegaduses kandideerisin isegi Mõdrikusse, mis oli varem mu jaoks kindel nono, jällegi, ei tea miks. EBS ja EABA, minu suurimad unistused, magasin maha, uupsii. Ja ausalt öeldes kisub järjest rohkem sinnapoole et saadan need koolid kus seda ja teist ja ei hakka ennast sel aastal piinama. Vist.

HAHAHAHA, mis minu tänane highlight oli? Hmm, mõtlesin et vaatan osta.eesse, et viskan söötmistooli üles ja HELLOOOOUUUUUU inkassonõue, maksmata arve ligi 13 euri.
Wat
da
fak

??

Jah, olengi pätt ja kaabakas ja kriminaal ja kooli ka ju sisse ei saa. LOL :D
Kõik ongi nii perses kui ma arvan olevat.

Long Time No See

Polegi ju millestki kirjutada, kui eriti midagi ei toimu. Või tähendab, toimub ikka, aga minu päevad mööduvad põhiliselt mänguväljakute vahet tuterdades või vanaema juures maasikaid süües. J pidevalt tööl või magab et tööle minna või on sealt just tulnud, nii et temaga ka suurt midagi ette võtta pole. M ja S šoppavad end Soomes vaikselt haigeks ja A kuskil metsas ära.
Vahepeal siis käisin Mainoris akadeemilise võimekuse testi tegemas, et tasuta kohale kandideerida. 29 küsimust vastasin 50st õieti. Sest et otse loomulikult oli see 80% ulatuses matemaatika. Protsendid, massid, tihedused. W T F, kui ma õpin ärikorraldust, siis mul on inimesed, kes seda minu eest teevad ja ma ise ei kavatse midagi arvutada (:D) Igatahes tulemused hakkavad saabuma pärast 12. juulit. Eks näis.
Käisin ka oma elu esimesel töövestlusel mis läks väga hästi, sain kohe proovima, kuid seal poes ringi tuiates ja riideid pähe õppides (peab kliendile kohe oskama öelda, kus mis on) sain aru, et see võlts kiitmine, mis iga riideeseme puhul käib, pole just minu jaoks. Lõpuks olin oma kontsadel seal päris läbi omadega ja muidugi polnud väga ilmastikule vastavalt riietatud ka. See kõik vist paistis lõpuks mu olekust läbi, sest seda tööd ma ei saanud. Ja mõnes mõttes parem ongi.
Nääää... muud uudist vist polegi. Jõudsin arusaamisele, et pool suve varsti läbi ja pole seda eriti nautida jõudnudki. Ja absoluutselt ei isuta see sügisel uuesti õppima hakkamine. Ehk kui tööle saan ja tasuta kohale ei saa, siis lükkan siiski selle aastakeseks edasi.
Oeh, kõik on nii lahtine. Tahaks midagi uut ja huvitavat. Kuid, life is what you make of it!

P.S. Mia on nii "tulbi tüdul"- 4 ööpäeva pole me kasutanud ühtegi pampersit, ma olen nii uhke :)

Mmm kodus on ikka päris mõnus olla, aga mitte liiga palju. Esmaspäeval siis kurikuulus viimane eksam, mis otse loomulikult esimest korda kooli ajaloos edasi lükkus, homsele. Seejärel kiirelt koju, pakkima ja laevale. Ja oh seda Murphy seadust kui MITTE ÜHTEGI dokumenti ei siin ega Soomes ei küsitud :))))) Eesti riik sai niisama üle 80 euro võrra rikkamaks, mis meil kiirpassile ja mingile volitusele kulus. Mida ei tahetud :):):):)
Anyways, Soome oli.... same old same old, kui nii võib öelda. Vanavanemate juures ei ole midagi välja muutunud, välja arvatud nad ise. Kahju hakkas kohe, aga ega nende ees pidi ju head nägu tegema ja keelt hammaste taga hoidma. Muumimaa oli täitsa lahe, päris ausalt. Mial oli lahe niikaua kuni ühtegi muumit silmapiiril ei paistnud, siis hüppas ta kohe küüntega kaela kinni ja tahtis koju. Käisime seal ka niisama ringi vaatamas ja veendusime et Soome on ikka kuradi ilus riik, kus võiks mõnda aega eladagi. Neljapäeva öösel kell 3 jõudsime siis koju, reedel pakkisime asju lahti, MEELETU PESULAADUNG kui 2/3 perest higistavad nagu maeiteamisasjad. Õhtul käisime ööjooksul kaasa elamas ning laupäeva hommikul läksime juba oma viimaste lühikeste riietega Võrtsjärve äärde, käisime kalalaadal ka jeee. Telkimisplats oli üsnagi väike ja peale sääskede, ämblikute ja muude sitikate keskel veedetud ööd veendusin lõplikult et telkimine pole kohe üldse not my cup of tea. Sellegipoolest, nalja sai päris kümne kopika eest nii et Rkv tagasi jõudsime, olgugi et VÄGA mustadena, rahulolevatena.
Nuh, siis käisime vanematele Soome pilte näitamas ja vanavanemate juures ka muljetamas ja nüüd täna on mul tsutsut aega õppida homseks eksamiks :)

Mulle nii meeldib, kui busy graafik on. Ja enne ülejärgmist nädalat ei kavatse rahulikumaks jääda ka. Iz nice!

Damn

Tore hommik. Esiteks teen avastuse, et pliks ei saa üle piiri kui tal passi pole ja et minu dokumendid aeguvad 27ndal juunil. Ega ma ju varem ei osanud kontrollida. Peale pikka netistuulamist ja kõnesid Soome konsulaati (õe asjus) ja Piirivalveameti infotelefonile selgus, et piigal vaja passi. Kiirpassi. Üle 40 euro btw. Kõne emale pääastis päeva. Selle hetkeni kuni ma Jle teatasin, et nüüd vaja migratsiooniametisse kapata. Täielik ja totaalne Sõnn teatas mulle: "Ei. Kui see nii palju maksab, siis ei tee. Mina mujalt raha ei taha ja siis jääb üldse minemata." Niisiis ripub praegu kogu tripp ühe juuksekarvakese otsas, mille nimi trükimusta ei kannata ja ma olen väga pissed off, sest kui nüüd tõesti ongi vaja oma faking sõrgu vastu ajada, siis on kogu moos.
Ja ei või siis ära juba õppida, et ei hõisata enne õhtut!

JA NENDE PRILLIDEGA ON NIIII KAMM ARVUTIEKRAANI VAADATA. Täielik fisheyeefekt. Not cool.

Hea tunne on, kui kodu on puhas, kartuli-hakklihavorm on ahjus ja täna teen loodetavasti ühele inimesele loodetavasti meeldiva üllatuse, sest praegu arvab ta vist minust päris halvasti, aga ega ma ausalt öeldes arvaks endast samamoodi hetkel. Ja päris hull, et enamus tuttavaid lähevad juba suvel kuskile laiali ja sügisel hoopis minema, ja siis ma nagu väike loner ei oska endaga midagi peale hakata ja pole kellelegi kurta ka enam :(
Siiski, loodan et kõik sujub ja ma olen isegi oma eksamipiletitega graafikus!

Oh My

Väga lebo on juba olla. Nüüd saan aru, mida need inimesed tundsid juba mitu nädalat tagasi, kellel ainult üks eksam veel jäänud, või veel hullem, kõik tehtud. Bioloogia oli... üpriski tore. Onu taevas kuulas mind ja ei saatnud mulle valgu struktuure ega fotosünteesi HALLELUUJA!
Nüüd kergelt nibin-nabin nokitsen kunstiajalugu, aga võrreldes teiste eksamitega tundub see nii... lihtne ja loogiline. Sa tead, mida sult küsitakse, mitte ei õpi paaniliselt KÕIKE pähe, higipull otsa ees. Läheb kuidas läheb. Läbi ikka ei kuku :D

Väikesed plaanikesed ka juba suveks tekkimas, Soome ja Lõuna-Eesti ja särgidvärgid. Tahaks loota, et sellest suvest tuleb midagi enamat võrreldes viimaste aastatega ja kõvasti vunki lisab ka see, et mul pole sügise poole mõeldes mitte halli aimu ka, mis kus ja kellega saama hakkab. Üsna hirmutav tegelikult. Nii... suur tunne tuleb peale.

PIDIN KREEPSU SAAMA!
Keegi laseb alt kella. Ma hiilin telefoni juurde: "Ee..jaa?" "Laske palun sisse" Mingi mutt. Nooooh, hea küll, mõtlesin et ehk keegi unustas võtmed koju ja lasi lambi numbrit. Natukese aja pärast koputab keegi uksele, teen ukse lahti. Tädi uksel küsib "Tere! Kus teil siin see meesterahvas on?" Mina mõtlesin kohe et määritakse midagi pähe jälle: "Ei ole praegu kodus. Mis mureks?" Tädi: "Einoh, meesterahvas pidi mulle siin üürikorterit näitama."
WTFFFFFFFFFFFFF WTFFFFFFFFFFFFF WTFFFFFFFFFFFF??????????????????? Ehk see väljendus: "Eeeeeeeeeee.................ma ei tea sellest midagi"
Tädi: "Huvitav... ütles et seesama maja ja korter. Ma teen ühe kõne"
Ma: "WTFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFFF meid tõstetakse välja?? wtf wtf wtf?????"
Tädi lõpetab kõne ja teatab: "Oih, vale maja, ma millegipärast arvasin, et siin majas oli see korter. Hihihihihihihiihihiih, Head päeva!"
Ma: "eeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee...... okei"

Päris on ju hea päev nüüd, mul ausalt püksid sõelusid nii püüli et anna olla, mõtlesin juba et kuhu kurat me siis elama lähme et korteriomanik lambist teisele inimesele korterit näitama hakkab, KUI ME VEEL SEES OLEME? Etteteatamata??


Kõige. Hullem. Ehmatus. Üle. Pika. Aja.

Where Dem Girls At?

Mul kaob päris ausalt ära tahtmine midagi alkohoolset ülse tarbida, kui alati on teada, et õhtu lõppeb kellegi jaoks sitasti. Ma ausalt ei mäleta ühtegi korda, kus KÕIK oleksid läinud laiali hea tujuga ja rahulolevana. ALATI on mingi jama tulnud, keegi kellegiga tülli läinud ja siis on olnud draamat umbes viie mehhiko seebika eest. Ja järgmisel hommikul meenutabki muidu nii mõnusalt alanud õhtut ainult mingi tume mälestus mingist mölisemisest, lubadustest/ähvardustest järgmiseks päevaks ja... pohmell. Ausalt, mina küll enam nii ei taha. Inimesed tüütavad ära, tahaks midagi uut ja huvitavat nii, et oleks mõnus ja hea. Praegused draamad on liiga äraleierdatud ja kõvasti ülepingutatud ja näitavad ainult seda, kui jobuks inimesed aurude all lähevad.

Ootasin muidu pikisilmi J puhkust, et siis asju rahulikumalt võtta ja niisama oleskleda, aga tohhhoo imet, kõik päevad on nii täis bronnitud, et ma peaks tõenäoliselt aja kirja panema, et me ühel ajal diivanile satuks, lol. :D

Ja ega ma ju bioloogiaga ikka ei tegele endiselt :)

Haakisin mingi kolekoleda külmetuse endale külge. Swear to God, et kui ma köhin, siis aegajalt lendab sealt kopsutükke ka. K andis geniaalse idee üks kops purki püüda ja see siis Super Attackiga 24ndal bioloogiaeksami külge kleepida, sest see peaks mulle ikka üsna palju lisapunkte tooma. Lol, made my day. Lisaks siis bioloogiasse süvenemist segav tilkuv nina ja kriipiv kurk. Nendel hetkedel ma vihkan haige olemist, olgugi et vahel isegi nagu tahaks mõnusalt teki all nohiseda ja põdeda. Siit moraal: pane ennast soojemalt riidesse Jessika!

Sellegipoolest läks inka suuline eksam väga hästi, mis oli ka minu tänase päeva highlight.
Mind külastas ka Paanika-Jaanika, sest J-l on juba ülehomme sünnipäev JA MUL JU POLE KINGITUST! Ega ideid. Ega ka finantse, et neid olematuid mõtteid teostada. :D Siiski, ma ei kujuta ette, kui tema minu sünnipäevaks midagi ei kingiks. Või selle ära unustaks. Well, tegelikult kujutan ikka küll, aga see on juba hoopis teine jutt :D

Teade

Kõigile, kes kirjutasid kirjandi teemal "Sotsiaalmeedia mõjutab inimsuhteid".
Kuhhi sõnul (11ndale klassile) oli see väga sitt teema ja paljud kirjutasid teemast täiesti mööda ja nõrgad kirjandid tulid eriti neil, kes oma puhtandist paljundust ei tahtnud. Head tulemuste ootamist! :)

Btw, bioloogia konsultatsioon veenis mind täielikult, et ma olin kas purjus või pilves kui arvasin, et suudan selle eksami headele punktidele sooritada.

Die Atzen - Strobo Pop mit Nena (Official Video HD) OUT NOW!

Unustasin tähtsaima: meet my new love


Tõmbab pea tühjaks ja paneb mõtlema sellele, mida kõike vaid ära ei teeks, kui kool läbi saaks ja bass on ka muidugi.......damn (1:38!!!!!!)

Strobo Pop

Kas pole imelik, et nüüd, kus tutipidu on läbi ja peaks olema see peaaegu täielik vabadus käes, siis on veel hullem olla kui enne? Sellessuhtes, et kell 8 hommikul vabatahtlikult Kuhhisse konsultatsiooni ronida on ikka päris hull, aga 3 aastat ajupesu on ikka korralikud süümekad aretanud. Ja mul on juba praegu tohutu eksamipaanika, eriti kirjandi osas. Mis siis saab, kui tahan 2 korda vetsu saada? Mis siis saab, kui keset kijandit süda pahaks läheb? Mis siis saab, kui teemast mööda kirjutan? Ülejäänud ained on ju mingilgi määral õpitavad, aga kirjandi puhul sõltub see puhtalt õnnest.
Nüüd saan aru filosoofia vajalikkusest ka. Õppisime ju seal dualistlikke ja monistlikke teooriaid, kuidas keha mõjutab vaimu ja vastupidi. Praegusel hetkel toimub see vastupidi. Vaim peksab täiega keha haigeks. Kuuldes, et levib nii angiin, kui ka kõhugripp, olen ma vääga mures ning võisin vanduda, kuidas mu kurk valutab. KOHE, kui kuulsin kõhugripist, tundsin, kuidas süda läks pahaks ja kõhus hakkas keerama. Ja ma sõna otseses mõttes praegu tegingi ennast haigeks. Juba on tekkimas nõrkus, mõtlen omale parasjagu palavikku ka. Ma tean et ma olen viimane sadomasohhist, aga asi on päris hull. :D

Tutipidu oli oodatust lahedam ja lõbusam ja mittekurvem :D

JA KLEIDIPAANIKA AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA MIS MA FAKK SELGA PANEN AKTUSELE???????? (eeldusel et ma kirjandit mööda ei kirjuta ja mujal ei feili jnejnejne, hull haigus juba)

Olen poolteist tundi juba netis tühja lasknud ja ilmselgelt blogile pink invasioni teinud, aga ilmselgelt on homseks ülipalju õppida, aga ma absoluutselt ei viitsi seda teha.

Päeva tähelepanek Kallelt:

"Mulle tundub et eesti keele õpetaja kiusab neid lõpetajaid natuke"


WELL HALLOOOOOOOOOOOOO, kahjuks laieneb see kõigile elavatele hingedele.

Teen plaati jälle

Niikauaks panen nad siia, kuni nuputan välja, kuidas neid tõmmata, aitäh video2mp3 et näkku paned muidu.



Mõnus catchy, soojenduslugu enne peoõhtut.




Originaal on ka täiega hea ja Enriikele ei ju ei ütleks?







NII SUVELUGUUUU, paneb mõtlema selle, milline tuleb siis see suvi? Võiks ka ju pärast saada sellise video kokku panna





Üks lemmikutest nüüd, Laidback Luke on ikka pääris hea, rääkimata siis Pitbullist ja see refrään... damn :D



SEE ON NII HEA LUGU LIHTSALT !!



Video on naljakas, ülespumbatud versioon Paris Hiltonist ja tõenäoliselt ei oska laulda ka aga... everybody loves champagne :D

I would say that the last holiday in high school has been a mess. For starters, thanks to our lovely teachers, it almost hasn't seemed like a real holiday due to all of the homework, so thank you very much again, I don't need to sleep or anything :)

But that's all for now, folks, as my lovely not-so-stubborn kiddo woke up and demands food.

I'M LOOKING FORWARD TO GOING TO SCHOOL AGAIN :):):)

Kesha - Blow (NEW 2010)(Official music video)

See on minu lemmiklugu juba piiikka aega. Kui Kesha oma TikTokiga algul tuli, mõtlesin, et nojaaa, järjekordne ühehitipliks, kes läheb väikestele peale, kaasaarvatud mu õele ka siis. Aga oioi, päris palju häid lugusid tal juba. Lisaks sellele meeldib "Take it off" ka. Ja huvitav oli, et seda lugu otsides sattusin mitme eri versiooni peale, kiiremad, aeglasemad, kõrgemad, madalamad. See on MINU arvates parim, aga eks ju igaühele oma. Vaatasin selle video ka lõpuks ära, suhteliselt nasty, midagi Lady Gaga ja Mr.& Mrs.Smithi vahepealset, pluss sutsu James Bondi ka. Reaalselt lugu veits aeglasem ka, aga uimab nii mu arust.

Hahaa ma jahun kas lugudest või siis koolist. Viimasest niipalju, et mul praeguse seisuga, PRAEGUSE seisuga pole vaja enam midagi järgi teha, ainult need viimased tööd, esitlused, referaat, õpimapp, kirjandimapp jms jama mis veel välja mõeldakse, vaja ära teha ja siiis ja siis ja siiiiiiiis.... eksamid.

Šokk tabas mind praegu, sest vaatasin, et lõpetamine ei ole enam absoluutselt mägede taga, ja ma pole ju kleidile isegi mõtlema hakanud. Ma usun, et sellega läheb ikka väga kiireks, oleks tagumine aeg hakata lõikeid valima ja värve mõtlema ja üldse oma potentsiaalse kleidikunstnikuga võiks ühendust ka võtta, äkki saan talt üldse üle ja siis on... :D Ei taha mõelda.

Aga muidu vaja koristada, pesud kokku korjata, teised pessu ja õppida ka veits vaja. Nvl oli väike kokatädi slash pesumaja tunne, kui pesin 4 masinatäit, triikisin, volitisin ja tegin suure potitäie ühepajatoitu, et ikka kauemaks jätkuks kuid üllaülla järgmiseks lõunaks oli söök teadmata kadunud. Eks ma kokk ka ju, söök viib keele alla :D

Seniks aga THIS PLACE ABOUT TO BLOOOOOWWW

When I Grow Up Dance Routine

Vähesel vabal ajal meeldib mulle tohutult YouTube'ist tantsuvideosid vaadata. Eriti selliseid, kus inimesed ihust ja hingest tantsivad. Ma kahetsen siiani, et kunagi tantsimise lõpetaksin. Tahaks ka niimoodi teha osata.. :(
See üks mu lemmikvideosid.

Ajaloo kontrolltöö. K pöörab ennast teist pidi ja küsib sosinal:
"Kle kes seal karikatuuri peal on?"
Ma: "Medvedjev ja Putin"
K: "Aa okei."
Möödub paar sekundit.
K:"Aga... kes Medvedjev on?"
Ma: "President?"
K:"Aaa.."
Möödub paar sekundit.
K:"Aga kes see Putin siis on?"
Ma:"Peaminister?"

LOL LOL LOL LOL :D:D:D:D:D:D
Tegime Edvinit ka ja lasime inkat üle. Bioloogia eksamikonsultatsioonist on küll veits kahju agaa.... mis seal ikka.
Ja ongi kõik :)

Baby Had You or You Had Baby?

Ma ei ole vist siiski eriline blogipidaja. Mu peas jookseb pidevalt sadamiljon mõtet kiirusega triljon kilomeetrit sekundis ja ma ei suuda neid kuidagi organiseerida. Sellest siis need lühikesed, endalegi ajuvabana näivad postitused ja suutmatus meenutada, millal kurat ma selliseid asju veel mõtlesin. Ere näide on kirjandi kirjutamine. Ma lihtsalt ei suuda ühele teemale keskenduda, mõte hajub, hakkan hoopis muust unistama ja no tõsine pushimine on see vajalik arv sõnu kuskilt kätte saada, mis ei läheks teemast mööda ja et neis mingi mõte ka sees oleks. Päeva ajal tavaliselt mõtlen küll, et oo täna võiks sellest ja sellest kirjutada, mõtleksin vahelduseks mingi mõtte lõpuni ja paneks selle kirja, et saaks ise ka sellest juba rahu, aga kohe, kui ma bloggerisse lõpuks jõuan, on igast mõttest alles vaid mingi seosetu lause ja nagu ka praegu, ma isegi ei mäleta, millega ma seda juttu alustasin ja kuhu metsa ma temaga nüüd välja lõpuks jõuan. Selline tunne, et juhtmed on mingi mõnusa šoki saanud ja teevad ülehelikiirusel tööd ja mu väike ajukene lihtsalt ei jõua seda kõike lahti harutada ja ära lahterdada.
Niisiis kogu tänasest mõtetemõlgutamisest on meeles vaid see, et Getteri ainus loogiline võitmise viis oli see, et kuna täiskasvanute jaoks on kogu Eurovisiooni teema ennast ammendanud, siis on järele jäänud vaid 14,15-aastased lapsed, kes vaatavad kogu asja vaid sellise pilguga, et millisest tümmist saaks hea telefonihelin. Ja otse loomulikult ei maksa nad ju ise oma telefoniarveid ja seetõttu hääletavad kümneid kordi neile vanuselt kõige lähedasema isiku poolt, kes siis peaks näitama, kui lahedad noored Eestis on. Või midagi sellist. Ka minu jaoks on Eesti oma viimaste aastate valikuga ja üldse kõigi nende valikus olevate lugudega mööda pannud. Kunagi olid tõsiselt head lood, mis olid nii pilkupüüdvate esitajatega ja jäid meelde ka. Kes siis ei mäletaks "Everybody't"? Või "Kaelakee häält"? Nii, aga mul näiteks tekkis juba tõsiseid raskusi eelmise aasta loo meenutamisega. Võiks ju vahelduseks olla Eurovisiooni vaadates ka uhke tunne, et näe, meil on hea lugu sel aastal! Aga siiski, kogu see kammajaa on oma tähtsuse kaotanud, võisteldakse vaid reklaami ja turistide nimel ja tegelikkuses ei suudaks enamus osalevatest riikidest seda tsirkust kinni maksta. Luban küll igal aastal, et no enam küll seda sama ei vaata, eriti nende võidulugude pärast, aga ei suuda ennast tagasi hoida ja nagu muuseas olen kripskraps täpselt Eurovisiooni alguseks teleka taga snäkkidega platsis ja siis ma ikka KUULAN ja VAATAN neid lugusid ja esitajaid ja valin mõttes oma lemmikud välja (ei salga, et hiljem juutuubeldan läbi ja lemmikud tõmban omale ka) ja siis peale saate lõppu olen ma kriitikast lõhkemast. Minust võiks tõeline kriitik saada, sest ma suudan mida iganes kritiseerida. Endale ei meeldi otse loomulikult see iseloomujoon, aga oi, kuidas võin sarkastilisi märkusi nagu muuseas loopida ükskõik millele või kellele. Hiljem muidugi kahetsen oma suupidamatust, aga elu on elu ja ma ei näe ennast teiste tallaalusena. Umbes nagu mingi preeriahobune olen, kes on praegu küll ikka päris korralikult kinni aheldatud, aga hinges mässan ja perutan edasi. Mõttelõnga lõpp.

BTW, mina abielluks Ott Sepaga küll, oleks sixpack elu lõpuni garanteeritud :)

Oliver Twizt feat. John Ortiz - Rich B!tch (Original Mix)

you see me walking now,no i don't have no "beamer"?

i say i'm gonna be rich,so now you call me dreamer

you say i never had and never get none, girls outta magazines i never had one.

but u don't know my name and how...my game is

imma get that loop girl, i'm gonna be famous

you might not want me now or even holla at me

but let me tell you girl

I'm gonna be rich bitch

Edit Eelmisele

Ei ole enam kurb.
Teenisin raha.
Tubli emme olen :)

MIX PILTE ÜLES EI SAA

Olen Paha Jälle

Nii pask tuju on, et kohe täitsa lõpp. Juba ammu pole nii hull olnud. Selline tunne, et igast nurgast visatakse pidevalt sitta kaela ja ma pean vapralt püsti seisma ja tegema näo nagu loobitaks raha või miskit. Ja et viskajateks on äärmisel juhul 8-aastased tatikad, sest et no... mida suhtumist palun?

Ja ma kirjutan ilmselt siia ainult siis kui mul sitt tuju on või kui millegi üle vinguda tahaks :)



AA HAIGE VOL 102931178291201 KA

Eesti Laul ?!?

Palun näidake mulle seda pilvikut, kes mõtles, et väga lahe oleks mõelda välja laul Une-Matist ja panna väiksed lapsed tekkide peale aelema ja et see oleks Eurovisiooni võidulugu?? Ma tahaksin talle narkotesti teha.
Ja kallis Ithaka Maria, pliis anna alla juba. Sa oled aegade algusest iga aasta seal tõmmelnud, kas ei oleks aeg aru saada, et sa vist tõepoolest ei pääse Eurovisioonile?


PS: Sain vist "Maa õnnistuse" läbi. See on ka ainuke minu nädalavahetuse saavutus.

Testing, testing... 1,2,3...

Vabandust, aga ma ei suuda 6 tundi järjest umbses klassis istuda, nelja seina vahtida, ebamugava tooli peal istuda ja vaadata kuidas kõik teised kirjutada vehivad samal ajal kui mu enda pea on (100% kindel et nii juhtub) täiesti tühi. Kui ma kodus kirjandit kirjutan, siis ma ei suuda seda järjest teha. Ma kirjutan kõik esimesed mõtted, mis vähegi tulevad, üles, siis jalutan ringi, pesen kasvõi nõusid ja samal ajal mõtlen, mida veel võiks kirjutada. Kui mõte tuleb, kirjutan selle ka üles. Siis toimetan jälle muud ja nii edasi kuni ma vaatan, et päris palju materjali on koos ja et võiks selle nüüd enamvähem normaalselt kokku panna. Ma lihtsalt ei suuda seda kõike järjest teha, mõte jookseb omadega täiesti ummikusse, hakkan end kordama ja ongi anaalis. Tõsiselt muretsen noh. Ja milleks? MILLEKS?? on vaja panna PROOVIeksamite eest hindeid? Ja kui läbi kukud, siis nagu PROOVID PROOVIeksamit uuesti või mida? Haige süsteem nagu päris ausalt. Miks ei võiks vahepeal saada ringi jalutada? Oma mõtteid koguda ja söömas käia ja värki? Ma ei pea ju tingimata teistega rääkima samal ajal, kuigi isegi kui ma seda teeksin, mida see mulle annab? Iga inimese mõte käib ju erinevat moodi ja ma ei usu eriti et keegi hakkaks eksamil teiste mõtteid ümber kirjutama. Nii et FU lõpukirjand, suht haige süsteemiga oled. Ja katsu ainult mulle pärast väita et ma pole piisavalt "küps", sest ma ei suuda vähemalt 600 sõna mingil teatud etteantud teemal jahuda. Pekki mine plz.

Pluss ma pean täna ka ju ühe kirjandi valmis kirjutama, et kursahinnet välja saada. MUSIMUSI kirjanduse õpetaja, et hinded päev enne kursuse lõppu üles paned. Viispluss.

And I Need A Vacation Tonight

Hehehee elus olen endiselt. Eelmine postitus oli kuidagi... väga ammu. Ausalt öeldes on pidevalt nii kiire, et mulle ei jõua kohale, et mu sünnipäevast on juba üle nädala möödas. Aga samas tundub, et see oli nii... ammu. Võinoh, persse, nii palju on teha, et kui koolipäev läbi saab, on tunne nagu oleks umbes 25h järjest mingeid... haigeid asju ajanud ja nonstop tööd rüganud. Ja siis vajud koju ja oled puhta kapsas omadega ja pissed iga asja peale ja niisama ka soss ja moss. Ja vahepeal tuleb parem tuju, siis ikka mõtled et oo, tegelt olen ju tubli ja teen ja jõuan ikka päris palju, tõestan kõigile vastupidist fafa, aga õhtul kui oma päeva meenutades (lubab Dormeo madrats unustada kõik selle halva haha) on tunne, et no mida ma siis õigupoolest tegin?? Passisin paar Kuhhit, Anu, Inese ja Kirsi ja tulin koju, nu tegin paar töökest ka. Aga võiks ju vanduda, et tegelikult olin seal koolis rohkem kui 7 tundi, sest no juhtmed arvavad küll, et nad on saavutanud oma totaalse ja absoluutse ülekoormuse ja annavad kerge errori kohe, kui ma katsun midagigi keerulisemat mõelda, kui sellele, et peaks kanalit vahetama.

Aaa ja ametlikud mõõdud 2a Emily-Mial on: 10,6 kilo ja ......cm. Viimast ei ole sest et uskumatul kombel näitas mõõdulint umbes täpselt 2cm võrra väiksemat tulemust kui eelmine kord (siis oli 91,5cm), nii et leppisime arusaamaga, et umbes nii ta vist on ka, kui just rohkem kasvada ei viitsi. Süsti sai ka, drama queen nagu ikka, oli vaja enne K Õ I K lapikesed ja süstlakarbid ja puhastusvahendid ära näppida, enne kui selle tehtud sai ja oohoohoo mis kisa tõotas sealt tulla, kui just leidlik arstitädi poleks kommi andnud. Siis oli viispluss olek, missiis, et komm oli nii suur, et vahtis poolenisti suust välja.


Ja ma arvan et ma ei õpi täna, sest ma arvan, et ma ei taha oma ülalmulisetud soga isegi läbi lugeda.

Happy Birthday To Me

Ma tulin siia mõttega midagi head kirjutada, aga näiteks millest? Mul ei ole absoluutselt sünnipäevatuju ega midagi. Lõualuud valutavad, kõht valutab, õppida oleks ju ka veel vaja, aga ma olen omadega nii mustas augus siiski, et ma ei viitsi ega ei näe mõtet sealt välja rabeleda. Vahepeal mõtlesin, et kui saaksin vähemalt kooliga järje peale, oleks natukesegi kergem, aga ei. Iseenesest mul ei ole millegi üle kurta, eluolud on ju kõik väga head, ümbritsevatel on ka hea, aga mul on lihtsalt nii siiber ja tüdimus peal. Ja isegi ei tea millest. Ei jaksa, ei viitsi, ei taha, ei näe mõtet ennast kokku võtta kui ma raisk süüagi ei saa normaalselt. Ma ei suuda lõpetamist ära oodata, aga mille nimel? Mis saab edasi? Kuidas, kuhu, millega, miks? Must masendus on üks tore asi, mõnes mõttes ei kepi ka enam üldse, mis saab. Saab siis saab. Pole jõudu mitte midagi muuta, ainult vinguks ja oleks omaette, ei suuda enam seda fakepositiivset nägu ka ette manada, kui see koju jõudes kohe maha kulub.

FYI: Hambad on viimase kahe ööpäevaga päris kõvasti liikunud nii et sümmeetrilisest (läbi valu ja pisarate kannatatud breketiaastatest) hambareast hakkab järele jääma ainult "kunagi oli nii..." mõte. Mis on üks kõige sitemaid variante üldse, kui nüüd selgub et mu paistes põsk ja valurikkad ööpäevad olid vaid.... lambist.

Et siis ühesõnaga, minu suhtumine on selline, et ma läheks magaks kogu järgmise aasta kusagil omaette maha ja siis ärkaks üles nii, et ma oleks omadega seal, kuhu ma unistasin jõuda. Sest ma ei suuda ju ennast kätte võtta ja ennast liigutama hakata, et asju saavutada. Keegi ei ela minu eest minu elu.

Quasimodo

Ja suhtelist otseses mõttes kuigi minu ülisuur küür asub näos. Põhimõtteliselt ma näen silmanurgast, kui paistes mu põsk on ja suu ka lahti ei käi. Ausalt ma hakkasin nutma kui ma ennast peeglist nägin sest no see on vääääääääääääääga hull. Õnneks saingi hobuserahustid ja antibiootikumid põletiku vastu, ma ei tea mida ma ilma nendeta teeksin. Öösel magasin 2 tundi, ülejäänud aja lihtsalt vähkresin ringi, sest nii paha oli olla. Ja palavik on kaa ja püsti tõusta ei saa, ma olen terve päeva lamanud ja kopp on ees juba. Kahju on endast ja vastik kasutu tunne ka peal, sest ma ei saa midagi teha. Pliks on ka vanaema juurde juba teist ööd küüditatud, sest ma ei ole võimeline püstigi saama ja J tööl.

Aga thumbs up, nädal peaks nägu paistes olema, esmaspäev vist põletikukontrolli ja ülejärgmisel esmaspäeval võetakse niidid välja. Ja 18. veebruar uuesti same shit!!!!!!!!

Btw, protsess ise kestis vähem kui tund ja ma ei tundnud midagi. :)

OMG lähen kohe varsti surema.

Aga as they say: mis ei tapa, teeb tugevaks!

AGA ma pole üldse nii kindel, et ma seal ellu jään. Võiks läbi olla jubaaaaaa

omgomgomg

At The Dentist

Arst: "No räägi siis mis mureks?"
Mina: "Nooo mul siin all vasakul (näitan) vist mõra, et imelik kuidagi ja valutas ka vahepeal"
Arst: "Ee... sa näitad paremat poolt?"
Mina: "Aaaaaa, jaja. Paremal jah."
Arst vaatab ühelt poolt. Vaatab teiselt poolt.
Arst: "Aga ma ei näe siin midagi näiteks, näita uuesti, kus ta sinu arust on"
Näitan.
Vaatab tükk aega.
Arst( NAERAB): "Jessika, kas sa tead et purihammastel on väiksed lohud sees? Kas toon hambakuju ja näitan, mida sa tunned?"

Feil bigtime. Aga no ausalt, õnneks arst on tuttav, mitte võhivõõras, aga ikkagiiiiii. Tema teooria on selline, et kuna ma olen tarkusehambaopiga nii ära hirmutatud, siis ma suhteliselt kujutan ette juba, et mul on midagi viga ja arvan, et hambad lagunevad ja valutavad. Ja see on täiesti tõsi, sest ma ausalt ikka väga väga väga põen seda asja.
Ja enne kui ma ise kabinetti aega raiskama sain, nägin kuidas kõrvalkabinetist jooksis üks patsient vetsu oksendama (ta jättis ukse lahti nii et kuulda oli) ja arvata võib, et tal tehti ka mingit julma asja nii et ma nüüd topeltnärvis. Arst ütles, et tuleb enne oppi süüa sest muidu võib jah süda pahaks minna. IZ DOUBLENICE!

Btw, sain Cosmo kirehoroskoobi lõpuks ainult selleks, et see 5 minutiga läbi lugeda ja veenduda, et suhteliselt raharaiskamine võinii.

Stress

Levinuimad füüsilised sümptomid: peavalu, kuivav suu või kurk, kuklavalud, kõnelemisraskused, nõrkus, kõhuvalud, isutus või pidev isu, südamepekslemine, külmad jäsemed, liighigistamine, unetus, krooniline väsimus.

Levinuimad emotsionaalsed sümptomid: ärrituvus, tujukus, depressioon, kontsentratsioonivõime kaotus, närveerimine tühiste asjade üle, impulsiivne käitumine, segased mõtted, ärevus.

Levinuimad käitumuslikud sümptomid: kortsus laup, jalgade või sõrmede trummeldamine, huvikaotus välimuse suhtes, põrandat mööda sammumine, suitsetamise vajaduse suurenemine või alkoholi liigtarbimine

Mul on olemas KÕIK peale viimase sümptomi, sellessuhtes on asi just vastupidine.

Stressiseisundis organismis tekivad kindlad häired ainevahetuses, mis stressiseisundi pikemaajalisel püsimisel võivad põhjustada organismi füüsilisi haigusi (südame ja veresoonkonna , liigeste aga ka maosooletrakti häireid). Seega stress on organismi kahjustav seisund, millega tuleb iga hinna eest toime tulla. Tähelepanuväärne on asjaolu, et stress iseenesest ei tapa kedagi. Hävitavalt mõjub hoopis inimese suhtumine stressiolukorda, tema emotsionaalne suhtumine situatsiooni. Stressiseisundis inimene muutub närviliseks, ärrituvaks. Kontsentratsioonivõime, seega ka mälu halveneb. Stressis inimest unetus või unisus, huvi kadumine töö vastu, vastutustunde vähenemine, söögiisu kadumine või vastupidi märgatav kõrgenemine. Lihaspinge seljas ja õlavöötmes, väsimus, apaatsus, enesekindluse kadumine, kurvameelsus segatuna elutüdimusega, vahel enesetapumõtted.

Väga hull ausaltöeldes. Olgugi et enesetapumõtteid pole, on kõik ülejäänud põhimõtteliselt olemas. Ei aga muidu oleks tore ju enne 19 saamist hakata antidepressante sööma, why not :D

Create Confusing And Boring Post - Check

Ma olen muutunud tohutult paranoiliseks ja kõige suhtes kahtlustavaks ja ma ei tea mis selle põhjuseks võiks olla. Pidev väsimus, magusaisu, uimasus... selline asi oleks loogiline kooli ajal, aga mitte vaheaja lõpus. Ja see on päris hirmutav kuna hetkel pole küll mingit motivatsiooni kõige hullemal veerandil rabelema hakata. Tundub nii mõttetu, kuid ma tean, et kui ma endast üle 100% ei anna, siis ma hiljem kahetsen.
Tegin ükspäev õpistressi testi ka, päris koomiline kuna sealt tuli välja, et ma olen läbipõlemisohus töönarkomaan, kes ei oska oma saavutusi hinnata vaid sunnib ennast veel rohkem tagant. SO NOT ME eksole :D

Aga, väike päike igas päevas, vaatan vaikselt netist kortereid, kuigi kaldun nagu muuseas nende suuuurte välismaa majade poole, aga tuleb ju maa peal püsida ja võimaluste piires mõelda, sest laenuga on ju ka kuidas ta ikka on eks. Jaaaa sõrmuseteema oli ka üksvahe üleval, aga aega on ka selle kiire asjaga. Kuigi kui nüüd järgi mõelda, siis on ju niiii vähe jäänud selle varem ainult unistustes figureerinud eluni, kooli lõpetamiseni, eksamiteni, oma valikute tegemiseni. Õnneks ei tule mul seda šokki, kui tuleb esimene korteriarve ja ma reaalselt aru sain, kui kuradi palju kõik maksab. Been there, done that.
Ja ma tohutult kardan praegu kahte asja. Lihtsalt kohutavalt. Teiseks asjaks on tarkusehambaopp mis on ju kõigest ÜLEJÄRGMISEL NÄDALAL. Ja siis on ju vaja UUESTI MINNA teist poolt tegema. Omgomgomg.
Aga mis siis, ilu nõuab ohvreid ja kõik asjad on vaja varem või hiljem ära teha ja kui tuleb teele ootamatu takistus, siis tuleb see ületada, sest kõik asjad juhtuvad põhjusega, olgu see siis hea või halb ja life goes on. (Niimoodi ma üritan ennast lohutada, aga ei taha mõjuda enam eriti)

Ma olen lihtsalt liiga põdeja. Hakkaks normaalseks siis võimidagi.

Dirty Dancer

Hahaaa ma ei tea keda ma veel kallistama ja musitama läheks, sest ma olen niii õnnelik! Ma sain LÕPUKS OMETI Rakvere romaani läbi!!! Võtsin end paariks päevaks kokku ja ma sain sellega hakkama! Mis tõestab et kõik on võimalik, kui ma ainult vähem looderdaks!
Ja ma ei saa aru, miks oli sinna ette vaja 200 lk mingit jama kui alles viimasel 100 lk-l asi põnevaks läks? Mulle ikka meeldib nendest inimsuhetest lugeda, saan ise kaasa elada ja peas kujutan alati valmis selle koha, kus tegevus toimub ja millised need inimesed välja näevad. Kui mu peas kujutluspilti ei teki, siis on mul raamatut pea võimatu lugeda, sest järelikult on see nii igav, et mitte ühtegi fantaasiakübet minu peas ei liigu.

Ja ma olen kohutav ema. Alles eile tuli mulle meelde, et mu oma tütrel on ülejärgmine nädal sünnipäev ja ma ei tea mida talle kinkida? Pean oma aju tõsiselt šokki viima, et ta tööle hakkaks normaalselt, kogu aeg mingi uimps ja kahtlane tunne peal. Haige ka vist. Jälle.

Ja mainin lihtsalt ära, et võltse inimesi, kelle lubadusi ei saa tõsiselt võtta, ma ei seedi!

Note To Self

Olid eile väga produktiivne, korjasid kokku jõuluasjad ja vahetasid kardinaid ja koristasid põhjalikult kogu korteri ja seda kõike vaid hommikupoolikuga! Peale lõunat vedas küll veidi nihu, molutasid terve ülejäänud päeva peaaegu niisama maha, aga õhtul suutsid see-eest lausa ühe peatüki raamatut lugeda.
Loodan, et täna jälle sama uimps pole ja võtad lõpuks selle ajaloo käsile ja lõpetad raamatu lugemise ka. Kui ei, siis oled üks kuradi uimane tainas küll.


PS: Täna tuleb esimene euroost! (Ma ei arvesta välismaad ja siiamaani olen ainult kroonides maksnud, niipalju kui neid oli)

Tujurikkuja 2010 Koit Toome - Nädalavahetus

MADE MY DAY

Viimane 2010 Teema

Kopisin Kristeli blogist :)

1.Mida tegid 2010 aastal sellist, mida sa varem teinud ei ole?
Hea küsimus.. tähistasin 18ndat sünnipäeva? Ee... midagi TÄIESTI uut ja huvitavat polnudki, millest on iseenesest kahju. Aga küll 2011 tuleb sündmusterohke!

2. Kas pidasid oma uusaastalubadusi ja teed neid järgmiseks aastaks?
Häguselt meenub, et lubadusi vist ei teinud, küll aga mõtlesin peas valmis lubadused selleks aastaks. Ja näed kui tore on need kohe siia kirja panna, et endal ka meeles püsiks.
1) Olen tolerantsem ja avatum kõigele uuele. Mis tähendab, et ei eelarvamustele, kuigi ma olen selliste põhimõtetega alati olnud, aga tahes tahtmata hüppavad küll vahel need kahtluseussid pähe. Võtan kinni uutest võimalustest ja ei põe nii palju.
2) Ei bitši enam asjade pärast, mis ei sõltu minust. Näiteks siis teised inimesed ja olukorrad, mille päästmiseks ma niikuinii midagi ette ei saa või ei taha võtta, aga vinguda ju muidu ikka tore. Ühesõnaga, sinna alla käib ka see põhimõte, et käitu teistega nagu tahad et sinuga käitutaks. Asetan end teiste kingadesse, kui nii öelda.
3) NO MORE BAD DAYS. Seda ma eelmisel aastal mõtlesin ka, aga aga aga... No need on need hommikud kui ärkad ja vaatad peeglisse: "wtfffffffffffffffffffffff mul pole selle jaoks aega", üritad end võimalikult normaalseks teha, mille järel paned riietevalikul täiesti puusse ja terve päeva on närakas olla ja selline tunne, et kõik vahivad a'la "issand, vaata peeglisse ka, enne kui kodust välja tuled". Ja ma tean et ma pole ainuke, kellel sellised päevi on.
4) Õpin oma aega paremini planeerima, sinna alla kuuluvad kõik eluvaldkonnad. Ajan oma asjad õigel ajal korda, mitte ei jäta neid viimasele sajandiksekundile ja siis ei ohi.
5) ...ja viimane siis kõiksugu halbade harjumuste alla käiv nagu tavaliselt ikka. Aga ma võtan seda rohkem soovitusena, sest ühest loobumiseks peaks ma olema emotsionaalselt täiesti valmis, aga ma ei ole kindel, kas see hetk selle aastanumbri sees tuleb.
Tegelikult neid minilubadusi oli veel, aga need siis nagu põhilisemad, mille kallal tahan vaeva näha. Vähemalt üritan ja päris tõsiselt.

3.Mis riike külastasid?
Mitte midagi uut, ausalt öeldes ei käinudki Eestist väljas.

4.Mida tahaksid 2011. aastalt, millest tundsid puudust 2010. aastal?
Rohkem aega iseendale! Ja kindlasti ka millegi nimel orjamine, mis mulle näiteks leiva ka lauale tooks või midagi?

5.Mis kuupäev aastast 2010 sööbib sinu mällu ja miks?
Mmmm.... oli vist 27. jaanuar kui sünnipäeva pidasin? Unforgettable. Ja muidugi ka meie kõige esimene kodu, kuhu sissekolimise täpset päeva ei mäletagi, midagi veebruari lõpust. Tegelikult kui mõtlema hakata, siis neid kuupäevi on hulgim, aga need kõige emotsioonirikkamad.

6.Mis oli su aasta suurim saavutus?
Suutsin vaatamata kõigele lõpetada enda jaoks enam-vähem rahuldavalt 11nda klassi ja teha ära juhiload. JESS

7.Milline oli su suurim ebaõnnestumine?
Üritada inimesi muuta, kui nad ise selleks valmis pole.

8.Kas vaevlesid haiguse või vigastuse käes?
Aasta lõpp oli suht haiglane.

9.Mis oli parim asi mille ostsid?
Good one jälle... igasugused kodutarbed ma usun. They come in handy :D

10.Kelle käitumine vääris tähelepanemist?
Minu poolt pälvisid tähelepanu just sellised inimesed, kes näitasid oma tõelist palet, mis võrreldes tavalisega pole absoluutselt meeldiv, aga nüüd oskan jällegi paremini võltse inimesi läbi näha ja noaselgalööjad ära tunda.

11.Kelle käitumine tekitas masendust?
Teadagi ju. Agaaa... kindlasti mitte ainult. Ma suutsin ikka päris paljudes inimestes selle aastaga pettuda.

12.Mille peale sa raiskasid kõige rohkem raha?
Kodu peale :D ja SÖÖK. Ausalt, ma poleks varem ELU SEES uskunud, et lihtlabane SÖÖK võib nii kulukas olla.

13.Mis tekitas kõige enam põnevust?
See, kas ma saan load kätte või ei ja kas enne saan mina või J. Damn, kaotasin kahe päevaga.

14.Mis lugu jääb sulle alatiseks meenutama aastat 2010?
Hello Moskvaaaa

15.Võrreldes eelmise aastaga oled sa:

I. õnnelikum või kurvem?
Õnnelikum

II. kõhnem või paksem?
Sõltub, millise ajahetkega võrrelda, aga juurde tahaks võtta muidu. Nii et loodetavasti varsti paksem. Ja seda ütleb naissoost isik :D

III. rikkam või vaesem?
Momendil ikka päris kirikurott tegelikult :D Aga aasta lõpuks kindlasti rikkam.

16.Mida sa sooviksid, et oleksid rohkem teinud?
Koolis pingutanud blabla. Jaaaaa pakutud võimalustest kinni haaranud.

17.Mida sa sooviksid, et oleksid vähem teinud?
Närvitsenud, bitšinud, nutnud, masetsenud. Aga ma nii emotsionaalne, et ei anna olla ilma ka ju.

18.Kuidas veetsid jõulud?
Perega vanemate juures.

19.Kuidas veedad aastavahetuse?
Hmm... olime maal, Sõmerul jaa siis kodus.

20.Kas armusid 2010. aastal?
Taasarmusin.

21.Kui mitu ühe-öö suhet?
Tundub, et see number ei muutu kunagi :D

22.Millised olid su lemmiktelesaated?
Koduperenaised, Võluvägi, Pahad tüdrukud, FAMILY GUY

23.Kas vihkad praegu kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
Ei, oma uusaastalubaduste tõttu ma ei vihka kedagi :):)

24.Milline oli parim raamat mida lugesid?
Ma põhimõtteliselt kohustuslikku kirjandust ei kommenteeri ja kiusu pärast ütlen Cosmo ja see võiks nii paks olla, et raamatu mõõtu välja anda.

25.Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Et ma suudan vene muusikat ka kuulata?

26.Mida sa väga tahtsid ja ka said?
OMA KODU

27.Mida sa väga tahtsid aga ei saanud?
Reisile.

28.Mis oli su selle aasta lemmikfilm?
Avatar :D

29.Mida sa tegid oma sünnipäeval ja kui vanaks said?
Sweet 18, A&A pool, drinkidrinki-klubiklubi-tantsutantsu ja oiiiiiii kui palju naeru.

30.Milline asi/sündmus oleks teinud su aasta veel mäletamisväärsemaks?
Näiteeeeeks mõni välisreis?

31.Kuidas kirjeldaksid oma 2010. aasta riietumisstiili?
Talumatult igav, aga kavatsen seda muuta.

32.Mis hoidis sind mõistuse juures?
Mia.

33.Millisest kuulsusest unistasid enim?
Häbi tunnistada, aga Adam Lambert ENNE kui ma teada sain et ta gei on, aga peale seda.... natuke ka. SORRI VAAN, aga kuradi ilus mees tegelikult ju :D

34.Milline poliitiline sündmus liigutas sind enim?
Eee... hea hetk mainida, et mind ei huvita poliitika.

35.Kellest tundsid puudust?
Kõik vajalikud olid lõppkokkuvõttes olemas. :)

36. Kes oli parim inimene, kellega tutvusid?
Teatud inimesed tõstsid tublisti mu enesehinnangut, aga ei ütleks, et nad parimad olid. Parimad on siiski need kes olid, on ja jäävad juu.

37.Parim elu õppetund aastal 2010?
Võta elu nii nagu ta on ja ära ennast lõhki sahmerda, ükskord sa saad kõik niikuinii!