Hahaaa ma ei tea keda ma veel kallistama ja musitama läheks, sest ma olen niii õnnelik! Ma sain LÕPUKS OMETI Rakvere romaani läbi!!! Võtsin end paariks päevaks kokku ja ma sain sellega hakkama! Mis tõestab et kõik on võimalik, kui ma ainult vähem looderdaks!
Ja ma ei saa aru, miks oli sinna ette vaja 200 lk mingit jama kui alles viimasel 100 lk-l asi põnevaks läks? Mulle ikka meeldib nendest inimsuhetest lugeda, saan ise kaasa elada ja peas kujutan alati valmis selle koha, kus tegevus toimub ja millised need inimesed välja näevad. Kui mu peas kujutluspilti ei teki, siis on mul raamatut pea võimatu lugeda, sest järelikult on see nii igav, et mitte ühtegi fantaasiakübet minu peas ei liigu.
Ja ma olen kohutav ema. Alles eile tuli mulle meelde, et mu oma tütrel on ülejärgmine nädal sünnipäev ja ma ei tea mida talle kinkida? Pean oma aju tõsiselt šokki viima, et ta tööle hakkaks normaalselt, kogu aeg mingi uimps ja kahtlane tunne peal. Haige ka vist. Jälle.
Ja mainin lihtsalt ära, et võltse inimesi, kelle lubadusi ei saa tõsiselt võtta, ma ei seedi!
My cup of coffee
No comments:
Post a Comment