Ma ei ole vist siiski eriline blogipidaja. Mu peas jookseb pidevalt sadamiljon mõtet kiirusega triljon kilomeetrit sekundis ja ma ei suuda neid kuidagi organiseerida. Sellest siis need lühikesed, endalegi ajuvabana näivad postitused ja suutmatus meenutada, millal kurat ma selliseid asju veel mõtlesin. Ere näide on kirjandi kirjutamine. Ma lihtsalt ei suuda ühele teemale keskenduda, mõte hajub, hakkan hoopis muust unistama ja no tõsine pushimine on see vajalik arv sõnu kuskilt kätte saada, mis ei läheks teemast mööda ja et neis mingi mõte ka sees oleks. Päeva ajal tavaliselt mõtlen küll, et oo täna võiks sellest ja sellest kirjutada, mõtleksin vahelduseks mingi mõtte lõpuni ja paneks selle kirja, et saaks ise ka sellest juba rahu, aga kohe, kui ma bloggerisse lõpuks jõuan, on igast mõttest alles vaid mingi seosetu lause ja nagu ka praegu, ma isegi ei mäleta, millega ma seda juttu alustasin ja kuhu metsa ma temaga nüüd välja lõpuks jõuan. Selline tunne, et juhtmed on mingi mõnusa šoki saanud ja teevad ülehelikiirusel tööd ja mu väike ajukene lihtsalt ei jõua seda kõike lahti harutada ja ära lahterdada.
Niisiis kogu tänasest mõtetemõlgutamisest on meeles vaid see, et Getteri ainus loogiline võitmise viis oli see, et kuna täiskasvanute jaoks on kogu Eurovisiooni teema ennast ammendanud, siis on järele jäänud vaid 14,15-aastased lapsed, kes vaatavad kogu asja vaid sellise pilguga, et millisest tümmist saaks hea telefonihelin. Ja otse loomulikult ei maksa nad ju ise oma telefoniarveid ja seetõttu hääletavad kümneid kordi neile vanuselt kõige lähedasema isiku poolt, kes siis peaks näitama, kui lahedad noored Eestis on. Või midagi sellist. Ka minu jaoks on Eesti oma viimaste aastate valikuga ja üldse kõigi nende valikus olevate lugudega mööda pannud. Kunagi olid tõsiselt head lood, mis olid nii pilkupüüdvate esitajatega ja jäid meelde ka. Kes siis ei mäletaks "Everybody't"? Või "Kaelakee häält"? Nii, aga mul näiteks tekkis juba tõsiseid raskusi eelmise aasta loo meenutamisega. Võiks ju vahelduseks olla Eurovisiooni vaadates ka uhke tunne, et näe, meil on hea lugu sel aastal! Aga siiski, kogu see kammajaa on oma tähtsuse kaotanud, võisteldakse vaid reklaami ja turistide nimel ja tegelikkuses ei suudaks enamus osalevatest riikidest seda tsirkust kinni maksta. Luban küll igal aastal, et no enam küll seda sama ei vaata, eriti nende võidulugude pärast, aga ei suuda ennast tagasi hoida ja nagu muuseas olen kripskraps täpselt Eurovisiooni alguseks teleka taga snäkkidega platsis ja siis ma ikka KUULAN ja VAATAN neid lugusid ja esitajaid ja valin mõttes oma lemmikud välja (ei salga, et hiljem juutuubeldan läbi ja lemmikud tõmban omale ka) ja siis peale saate lõppu olen ma kriitikast lõhkemast. Minust võiks tõeline kriitik saada, sest ma suudan mida iganes kritiseerida. Endale ei meeldi otse loomulikult see iseloomujoon, aga oi, kuidas võin sarkastilisi märkusi nagu muuseas loopida ükskõik millele või kellele. Hiljem muidugi kahetsen oma suupidamatust, aga elu on elu ja ma ei näe ennast teiste tallaalusena. Umbes nagu mingi preeriahobune olen, kes on praegu küll ikka päris korralikult kinni aheldatud, aga hinges mässan ja perutan edasi. Mõttelõnga lõpp.
BTW, mina abielluks Ott Sepaga küll, oleks sixpack elu lõpuni garanteeritud :)
No comments:
Post a Comment