Mul on praegu absoluutselt totaalne ja täielik identiteedikriis praegu, nii confused pole juba ammu olnud.
Ja läppar läheb kohekohe talveunne, sest ma lihtsalt ei viitsi tõusta ja seda juhet ära ühendada.
Ilmselgelt kohe, kui ma selle lause trükkimise olin lõpetanud, see juhtuski ja ma ikka pidin ennast liigutama, sest pealkiri jäi poolenisti kirjutamata. Tegelt mul pole taaskord mitte midagi tarka öelda, lihtsalt puhtast kohusetundest paar sõna.
Kool lendas täiesti peale, nii et ma pole siiani šokist välja tulnud, nii et kui ma kooliasjadele ei mõtle, siis.... polegi nagu midagi, mis pähe tuleks. Tänagem siis numpse õpetajaid, et nad selleks muulemõtlemiseks võimalikult vähe aega jätavad. Rõhk sõnal MÕTLEMISEKS, tegudest rääkimata. Või ma ise loll ja laisk.
Ei teagi nüüd kohe. Iba ajan igastahes küll. Magama ära. Tsau.
