Tahad ma löön su kasti vöää?

Praeguse seisuga võib öelda, et mul on ikka KOHUTAVALT palju asju. Praegu on kulunud 3 kasti ning kõigest telekakapp on tühi. :)) Lisaks veel riided ja kooliasjad ja dvd-mängija ja ohissandissandissand. Nii palju iseenesest mõttetut träni, mida lihtsalt ei raatsi ära visata. Näiteks 3. klassi sõbrapäevikud, 10-aastaselt emotud karvased lukuga "salapäevikud", mingid kujukesed, vanad rahakotid ja.... piisab vist näidetest.
Kui ma tund tagasi mõtlesin, et OH mis see siis ikka ära ei ole, viuhviuh ja valmis, siis nüüd.... hell no ikka küll.

Back to work, varsti Palermosse otsi andma ka ju.

Ja SINA ära topi oma nina teiste asjadesse, niigi sinu positsioon on järjest madalam minu ja ka päris paljude teiste silmis, aga ilmselt sulle nii meeldibki. Palju õnne, aga mitte minu läheduses siis.

See on tore, et kõik iga päev on blogi täiendavad, et mul midagi lugeda oleks. See on ka tore, et minu blogi on muutunud kohaks, kus ma ainult oma non-kirjutamisisu rahuldamas käin ja selle üle halan.

Sõbrapäev jah. Eile andsin kingi ära, mõtlesin et täna ei näe. Nägime, kas ma sain midagi? Vist mitte. Ütlesin, et aitäh, et tõid mingigi lille...noooot. "Sa ju mulle ka täna midagi ei toonud". Nali naljaks,aga nüüd ma olen küll solvukas selle pihta. Mismõtttttttes. See on vist pmst esimene aasta, kus me pole tülis ega "lahus" and what do I get? Pigem, mida ma ei saanud. Aaaaaa, kuidas võisin unustada pool 6 hommikul saadetud messi, mis meid üles ajas.

"Mõtle, saime 14.veebruaril oma kodu võtmed :):):)"
"Mhmh"



Ma sulle MÖHÖHitan raisk

Miks on palju lihtsam olla negatiivne kui positiivne? Höhö ei mõtle haaiiveed, aga ellusuhtumist. Palju lihtsam on ju asjadelt ja inimestelt üldse mitte midagi oodata ning ainult iseenda tublidusele loota, kui et mõelda, et igas asjas on ka killuke head.
Ja A, ma täiega sheerin su muret, ka mina olen nii nõrk. Pekine värk, et ma nii jõuetu olen. Praegusel momendil tahaks ainult lube ja autot ja paagitäit bena. Pliiz anyone?

A ja Asse nagu ikka!

Täna õhtul tõstab pead, väike saatan õla peaal... Lalalalaa. Ülimalt tore on mõelda et täna on fraaideei ja mul on midagi teha! Hehe, otse loomulikult on kerged joogikihud peal ja miskipärast isutab just rummikoola järgi. Ma juba ootan ärevusega seda hetke, kui seisan kapi ees ja mõtlen, et ooh mul pole midagi selga panna rääkimata siis sellest, mida jalga panna ja huvitav kus lõpetame ja ehk lähme ka kuskile? Lav it.
Ma olen suhteliselt kindlal arvamusel, et kuigi ma oma geograafia tööd tunnilõpukellaks valmis saanud polnud ja iga küsimuse vastamisel jäi vähemalt üks rida puudu, on see totaalne ja epic failure. Seda pole varem juhtunud, et mul töösse nii palju kirjutada on, et viimaste ülesannete juurde korralikult ei jõudnudki. I'm prepared for the worst. Which shall come. Ma olen nii kindel.
Eniveis, savi see töö, savi see, et täna õppida plaanisin, sest täna on ju pidupäev! Küll homme jõuab. Või siis ülehomme.

Pildiga tuli otsekohe meelde K kunagi ütlus "roosa filtriga Pri(i)ma" Hühühü

Motivaatornaator

Motivatsioon on huvitav asi. Tänu sellele näiteks punnitaksid geograafiat õppida, et parem hinne saada, kui läbipääsemiseks vajalik kolm. Tänu sellele ma ehk viitsiks reaalselt järgmisel neljapäeval ajale suusatades pingutada ka, et saada parem märk, kui "sooritatud". Tänu sellele ehk siis ma viitsiksin kah laupäeva peale mõelda ja ehk viitsiksin siis juuksuriaja panna, raamatukokku 2 kuud hilinenud raamatu ära viia, sollis käia, TEKSAPÜKSID osta ja ehk ka natuke rohkem õppida? Kuid milleks seda viimast, kui ma kooligi minna ei saa? Järelikult mul puudub motivatsioon. Kõigest on sinnasamuseni ja natuke ülegi. Aga tegelikult päris motivatsioonita ei saa ka, ma arvan, et see ongi see miski, mis meid elus edasi veab. Nimetage seda siis tegutsemistahteks, egoismiks või millekski muuks, aga minu jaoks on motivatsioon.

Ilmselgelt pole just parim oma kapsaks suusatatud juhtmetega üritada maailmaparandusjuttu trükkida.

Soss ja moss vol. 591

Mis on masendav? See kui loen teiste inimeste blogisid ja näen nende kujundust ja mõtlen "ooh lahe", loen nende jutte ja mõtlen "ooh lahe" ja siis tulen enda blogisse ja vaatan "kuradi kräpp". Kamoon ma ei suuda isegi normaalset kujundust ära valida (kas tume või hele, milline on parim header, milline peaks olema värvide kooslus et ma judinatega enda lehte ei avaks?) rääkimata siis millegi tõsise ja sisuka ja põneva kirjutamisest. Ma ei viitsi ISEGI enda sissekandeid lugeda, rääkimata siis teistest. Ohhhhhhhhhhhh kui nõme.
Pljuss mul vaja räme palju õppida, kõht lööb vaikselt pilli (jälle, mul on tõesti midagi viga juba) ja jube väss on kaa, kuigi täna oli isegi üle ootuste norm öö.
Fakt on see, et ma pean hakkama nüüd midagi tegema. Olgu selleks siis geograafia õppimine, inka või mata või füüsika või ÄKKI PANEKS LÕPUKS LISASÕITE KIRJA, et ma selle dekaadi jooksul oma load ka ära teeks, rääkimata siis sellest, et auto saada??
Kõik on nii... uimane ja BAAAAAAAAAAH. Ei või nii enam ju edasi minna.
Võiks võiks võiks seda ja teist ja natuke kolmandatki

kui ainult viitsimist oleks.

Fakk ma olen oma laiskuse peale nii tige praegu.

Ja mul on vaja uusi teksapükse ASAP!