Ma tulin siia mõttega midagi head kirjutada, aga näiteks millest? Mul ei ole absoluutselt sünnipäevatuju ega midagi. Lõualuud valutavad, kõht valutab, õppida oleks ju ka veel vaja, aga ma olen omadega nii mustas augus siiski, et ma ei viitsi ega ei näe mõtet sealt välja rabeleda. Vahepeal mõtlesin, et kui saaksin vähemalt kooliga järje peale, oleks natukesegi kergem, aga ei. Iseenesest mul ei ole millegi üle kurta, eluolud on ju kõik väga head, ümbritsevatel on ka hea, aga mul on lihtsalt nii siiber ja tüdimus peal. Ja isegi ei tea millest. Ei jaksa, ei viitsi, ei taha, ei näe mõtet ennast kokku võtta kui ma raisk süüagi ei saa normaalselt. Ma ei suuda lõpetamist ära oodata, aga mille nimel? Mis saab edasi? Kuidas, kuhu, millega, miks? Must masendus on üks tore asi, mõnes mõttes ei kepi ka enam üldse, mis saab. Saab siis saab. Pole jõudu mitte midagi muuta, ainult vinguks ja oleks omaette, ei suuda enam seda fakepositiivset nägu ka ette manada, kui see koju jõudes kohe maha kulub.
FYI: Hambad on viimase kahe ööpäevaga päris kõvasti liikunud nii et sümmeetrilisest (läbi valu ja pisarate kannatatud breketiaastatest) hambareast hakkab järele jääma ainult "kunagi oli nii..." mõte. Mis on üks kõige sitemaid variante üldse, kui nüüd selgub et mu paistes põsk ja valurikkad ööpäevad olid vaid.... lambist.
Et siis ühesõnaga, minu suhtumine on selline, et ma läheks magaks kogu järgmise aasta kusagil omaette maha ja siis ärkaks üles nii, et ma oleks omadega seal, kuhu ma unistasin jõuda. Sest ma ei suuda ju ennast kätte võtta ja ennast liigutama hakata, et asju saavutada. Keegi ei ela minu eest minu elu.
No comments:
Post a Comment