Ma olen muutunud tohutult paranoiliseks ja kõige suhtes kahtlustavaks ja ma ei tea mis selle põhjuseks võiks olla. Pidev väsimus, magusaisu, uimasus... selline asi oleks loogiline kooli ajal, aga mitte vaheaja lõpus. Ja see on päris hirmutav kuna hetkel pole küll mingit motivatsiooni kõige hullemal veerandil rabelema hakata. Tundub nii mõttetu, kuid ma tean, et kui ma endast üle 100% ei anna, siis ma hiljem kahetsen.
Tegin ükspäev õpistressi testi ka, päris koomiline kuna sealt tuli välja, et ma olen läbipõlemisohus töönarkomaan, kes ei oska oma saavutusi hinnata vaid sunnib ennast veel rohkem tagant. SO NOT ME eksole :D
Aga, väike päike igas päevas, vaatan vaikselt netist kortereid, kuigi kaldun nagu muuseas nende suuuurte välismaa majade poole, aga tuleb ju maa peal püsida ja võimaluste piires mõelda, sest laenuga on ju ka kuidas ta ikka on eks. Jaaaa sõrmuseteema oli ka üksvahe üleval, aga aega on ka selle kiire asjaga. Kuigi kui nüüd järgi mõelda, siis on ju niiii vähe jäänud selle varem ainult unistustes figureerinud eluni, kooli lõpetamiseni, eksamiteni, oma valikute tegemiseni. Õnneks ei tule mul seda šokki, kui tuleb esimene korteriarve ja ma reaalselt aru sain, kui kuradi palju kõik maksab. Been there, done that.
Ja ma tohutult kardan praegu kahte asja. Lihtsalt kohutavalt. Teiseks asjaks on tarkusehambaopp mis on ju kõigest ÜLEJÄRGMISEL NÄDALAL. Ja siis on ju vaja UUESTI MINNA teist poolt tegema. Omgomgomg.
Aga mis siis, ilu nõuab ohvreid ja kõik asjad on vaja varem või hiljem ära teha ja kui tuleb teele ootamatu takistus, siis tuleb see ületada, sest kõik asjad juhtuvad põhjusega, olgu see siis hea või halb ja life goes on. (Niimoodi ma üritan ennast lohutada, aga ei taha mõjuda enam eriti)
Ma olen lihtsalt liiga põdeja. Hakkaks normaalseks siis võimidagi.
No comments:
Post a Comment