Kas pole imelik, et nüüd, kus tutipidu on läbi ja peaks olema see peaaegu täielik vabadus käes, siis on veel hullem olla kui enne? Sellessuhtes, et kell 8 hommikul vabatahtlikult Kuhhisse konsultatsiooni ronida on ikka päris hull, aga 3 aastat ajupesu on ikka korralikud süümekad aretanud. Ja mul on juba praegu tohutu eksamipaanika, eriti kirjandi osas. Mis siis saab, kui tahan 2 korda vetsu saada? Mis siis saab, kui keset kijandit süda pahaks läheb? Mis siis saab, kui teemast mööda kirjutan? Ülejäänud ained on ju mingilgi määral õpitavad, aga kirjandi puhul sõltub see puhtalt õnnest.
Nüüd saan aru filosoofia vajalikkusest ka. Õppisime ju seal dualistlikke ja monistlikke teooriaid, kuidas keha mõjutab vaimu ja vastupidi. Praegusel hetkel toimub see vastupidi. Vaim peksab täiega keha haigeks. Kuuldes, et levib nii angiin, kui ka kõhugripp, olen ma vääga mures ning võisin vanduda, kuidas mu kurk valutab. KOHE, kui kuulsin kõhugripist, tundsin, kuidas süda läks pahaks ja kõhus hakkas keerama. Ja ma sõna otseses mõttes praegu tegingi ennast haigeks. Juba on tekkimas nõrkus, mõtlen omale parasjagu palavikku ka. Ma tean et ma olen viimane sadomasohhist, aga asi on päris hull. :D
Tutipidu oli oodatust lahedam ja lõbusam ja mittekurvem :D
JA KLEIDIPAANIKA AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA MIS MA FAKK SELGA PANEN AKTUSELE???????? (eeldusel et ma kirjandit mööda ei kirjuta ja mujal ei feili jnejnejne, hull haigus juba)
No comments:
Post a Comment