Jõudsin praegu järeldusele, et elu on tõepoolest imeline. Eriti kellelegi elu andmine. See kirjeldamatu valu, piin, mõte et teeks ükskõik mida, et see lõppeks... ja siis see tohutu rõõm ja uhkus, kui see kõik läbi on ja mõte, et see kõik oli tõepoolest seda väärt.
Ja sorri vaan, et mulle vahest mõni asi närvidele käib ja ma julgen seda välja öelda, eriti kui see mind pikalt häirib, mulle ei meeldi vaikides kannatada, take it or leave it.
Ja J käskis öelda, et ta tegi täna head sööki (soojendas vanaema tehtud ühepajatoidu üles). APLAUS.
No comments:
Post a Comment