Kuna mu eelmised postitused pärinevad ajast enne kiviaega, siis kurssi viimiseks mainin, et need asjad seisid peale seda endiselt paigal, siis korraga liikusid meeletu hüppega paremuse suunas, siis jällegi sõnnikuhunniku poole ja peale eilset võib öelda, et nüüd on vist tõesti hea. Heart to heart conversationist sain igatahes palju sellist teada, mida ma juba arvasin ja teadsin ja ka palju sellist, mida ma poleks osanud oodatagi. Heas mõttes. Kui nüüd vaid samamoodi jätkuks. Olgugi, et olin palavikus ja kõik kohad valutasid (tegelikult veel siiani), olin ma lõpuks magama jäädes õnnelik. J ütles, et tema pole nende peale kade, kellel on raha ja kes elavad vanemate juures, ise ei pea midagi tegema, sest kõik tehakse ette ja taha ära kuna see on palju parem, kui vastutad ise, saavutad ise oma eesmärke ilma kelleltki raha küsimata ja sul on OMA elu. Olles veidi aega nende sõnade peale mõelnud, tundsin, et pean nõustuma. Sest tegelikult ju nii ongi. Missiis, et meil pole mingit tutikat mesa või bemmi, missiis, et enamus riideid on NewYorkerist, nii palju kui meil neid üldse on, missiis, et kodu pole täisparketiga (ei see, ega ka järgmine, kuhu järgmisel nädalal kolime), peaasi, et on pere ja tunne, et sa saad oma asjadega ise hakkama, ükskõik kui raske siis ka poleks.
Ja missiis, et ma praegu nagu koll välja näen. Esiteks siis eile palavikupoisi pärast, pluss veel emotsionaalsest jutuajamisest, mille tõttu alles veerand 3 magama jäin vaid selleks, et poole 7st poole 8ni naiseksolemise rõõme tunda, peale mida lõpuks pool 9 magama jäädes ja pool 10 avastades, et üksi voodis olen, ärgates üldse selle tõttu, et nägin õudusunenägu ja karjusin end üles ja seejärel avastada, et üks tegelinski istub rahumeeli arvutitoolil ja on pool lauasahtli sisu välja loopinud, vildikad avastanud ja mitte asju, vaid ennast täie mõnuga rohelise, sinise ja musta (veekindla) vildikaga täis sodinud (ma lihtsalt pidin need meistriteosed pildile jäädvustama, enne kui seda sodi maha nühkida ÜRITASIN, samal ajal tänades seda vanameest, kes taevas istub, et täna pikapüksiilm on ja ka seda, et õnneks kannatasid vaid jalad ja kõht). Missiis, et need 2,5 tassi musta kohvi pole kusagile aidanud ja kõik toimuks justkui läbi une. Missiis, et mul arvel vaid 400 krooni on. Missiis, sest hetkel ma olen rahul. Just nimelt, hetkel, sest iial ei või teada, mis homne toob....
Vanaisa suri ära. Minnes vanaema juurde nägin tema vaimu ja tal olid seljas
sõjaväeriided ja ta naeratas mulle. Seejärel suri ka vanaema. Minnes tuppa avastasin,
et kõik kohad on noori pubekaid täis, kes tassivad jooke ja kõlareid, sest nüüd pidi
pidu hakkama. Peksin üht ülepleegitatud ja kõrvetatud blondiini teise järel, samal ajal
kõlareid aknast välja loopides ja mõistes, et ma ei saa üksi nende vastu. Siis jõudis
kohale mu isa....kes oli purjus. Minu abipalumise peale naeris ta mulle näkku ja
sõjaväeriided ja ta naeratas mulle. Seejärel suri ka vanaema. Minnes tuppa avastasin,
et kõik kohad on noori pubekaid täis, kes tassivad jooke ja kõlareid, sest nüüd pidi
pidu hakkama. Peksin üht ülepleegitatud ja kõrvetatud blondiini teise järel, samal ajal
kõlareid aknast välja loopides ja mõistes, et ma ei saa üksi nende vastu. Siis jõudis
kohale mu isa....kes oli purjus. Minu abipalumise peale naeris ta mulle näkku ja
hakkas naisi sebima, sest nii ju tehakse. Karjusin ja sõimasin isa ja ärkasin üles.
Nunnud unenäod mul. Kusjuures ma ei mäletagi, millal viimati unenägu nägin, aga see oli...hm... huvitav.
Nunnud unenäod mul. Kusjuures ma ei mäletagi, millal viimati unenägu nägin, aga see oli...hm... huvitav.
Ma lihtsalt ei suuda kiusatusele vastu panna ja pean kommenteerima.
ReplyDeleteMa tahtsin öelda, et vot see on üks ülimalt küps postitus. Ja see suhtumine on väga õige! Mis sa neist ikka kadestad, kes elavad rikaste mammade/papade rahakottidel, aga kui ühel hetkel need rahakotid ära kaovad ei oska enam ise midagi peale hakata. Tööl käia ei viitsi, koolis käia ei viitsi.. nad on harjunud kõike lihtsalt saama ja ei oskagi hinnata seda, mis neil on. Niiet tõesti, olge õnnelikud, et teil on raske, aga te saate vähemalt ise hakkama. Kui mitte 100% siis nii nagu ma välja loen suurel määral. Ja see on ju hea, sest vaata kui noored te olete ja mis kohustused teil on. Respekt teile ;)
Merka